Esileht
Veematkad
Mägedesse...
Matkad
Pildigalerii
Kontakt
KKK
Blogi
Alar Sikk vastab

Uudiskiri 

* Nimi:

* E-post:

* Tegevus

Blogi

Trüki

Kazbeki vallutamine

 14.9.10

 
 Neljapäeval lendame üle Varssavi Tbilisisse, et järgmisel nädalal Kazbeki tipus (5033 või 5040 või 5047 - erinevad allikad annavad erineva kõrguse) ära käia. Meie grupp pole suur, seitse inimest Eestist, pluss kohalik giid Leri, aga mulle see meeldib, sest ma ei ole just kõige suurem kolhoosi-fänn. Lisaks Alarile, kes on meie tiimi juht ja giid, tulevad kaasa Reeda Tuula, Siret Samarüütel, Tiit Mägi, Ardi Vister ja Tiit Orlovski. Kahju, et Airal, kes kuni viimase hetkeni oli ka kaasa tulemas, jääb seekord Kazbekile ronimata, aga eks ta ole seda juba teinud ka ning mitte ühe korra. Aga eile saime kokku Tallinnas Astangu pangal, teada-tuntud mägironijate harjutuspaigas, kus Alar varustuse üle vaatas ja inimestele põhilised köievõtted ette näitas. Ei midagi erilist ja keerulist, Kazbek pole ju mingi suur ning tehniline mägi, aga kassidega ja köies tuleb üles minna ning kuuldavasti on päris üleval ka lõik, kus teatud lume- ning jääolude puhul peab end šumaari abil edasi tõmbama.

Juuni alguses käisid Kazbekki proovimas Krisli ja Raul meie eelmise aasta Aconcagua-tiimist, kahjuks jäi neil ilma tõttu tipp tegemata. Loodetavasti läheb meil õnnelikult, kuigi päris kindel selles olla ei saa. Ettevaatlikuks teeb arusaadavalt see, et meeskonnas on Alar, kelle kohalolek vähemalt minu isikliku kogemuse järgi toob mägedes kaasa lumesaju, kõva tuule ja muud sarnased meteoroloogilised ilmingud, mis tiputõusu vägagi küsitavaks teevad. Õieti ma otsustasingi üsna viimasel hetkel selle Kazbeki-ronimise ära teha, et kontrollida, kas seos Alari ja halva ilma vahel on tõesti sedavõrd fataalne. Et kui see nii on, siis tuleb ju tuleviku-projektide puhul tõsiselt järele mõtelda, missuguse tiimiga neid teha... Aga kui tõsiselt, siis tekkis lihtsalt selline suhteliselt vaba nädal, mida on väga sobilik kiireks ronimiseks ära kasutada. Ja Kazbekil saab tõesti teoreetiliselt kiiresti ära käia.

Operatiivseid uudiseid meie ettevõtmise kohta saab siitsamast minu blogist, omapoolsete asjakohaste ning mahlakate kommentaaridega kostitab teid ilmselt Aira, kelle
blogi link on ka siin minu linkide kogumikus, ja midagi ilmub ilmselt ka Facebooki Himaalaja 2010 küljel. Praegu riputan aga siia üles ka mõned pildid meie eilsest kokkusaamisest. Igatahes, olge lainel..

 

16.9.10

21. septembril, kui meil peaks esialgse kava järgi olema esimene tipukatse, lubab ilmaennustus sobilikke tingimusi. Ilm peaks olema pilvitu, külmakraade üleval 4-5, tuul mitte rohkem kui 10-20 km/h (3-6 m/sek), mis on mägede jaoks praktiliselt tuulevaikus. Teisipäevast edasi mul praegu rohkem ilmaennustust ei ole, aga loodetavasti on ka päev hiljem veel sama head tingimused. Sest 22. september on plaani järgi teine võimalik tipupäev. Aga et teil oleks ülevaade, muidas me kulgeme, siis siin on meie matka päevakava:

16.09: Tallinn-Varssavi-Thbilisi

17.09: Thbilisi-Kazbegi küla

18.09: Kazbegi küla-vahelaager (3000 m)

19.09: vahelaager-baaslaager "Meteostantsija" (3800m)

20.09: Meteostatsija. Aklimatiseerumine

21.09: Esimese võimalik tipukatse

22.09: Esimene või teine tipukatse

23.09 "Meteostantsija"-Kazbegi küla

24.09: Kazbegi küla-Thbilisi

25.09 Thbilisi-Munchen-Tallinna (lennuk maandub Tallinnas kell 22.50).

 

Esimene pilk Kazbekile on paljulubav. Alt külast paistab ilus lumepüramiid, päike on tõusnud ja taevas pole ühtegi pilve. Lela sõnul on tegemist esimese tõeliselt ilusa ilmaga. Paar päeva tagasi läks tema juurest üles mäele Poola grupp, kes just praegu peaksid tipus olema. Aga meie asutame end nüüd hommikuunele, sest seljataga on 18 tundi reisimist. Ja lennuki- ning autouned ei ole ju just need kõige kosutavamad. Peep
 
17.9.10
Täna hommikul, siis kui meie õndsa und magasime, saatis Poola grupp Kazbekilt helikopteriga Thbilisisse ühe oma grupi naise. Kohalikud telekanalid olid teatanud, et poolakaid tabas laviin, ja et üks naine jäi jääkamakate alla, aga see pole tõsi. Tegelikult sai see poolatar kopsuturse ja praeguseks pidi temaga kõik korras olema. Ta on Thbilisi haiglas, aga ülejäänud grupi liikmed, kellest neli ka tipu ära tegid, on juba all tagasi. Nad elavad samas majas, kus meie, ja ütlesid, et tegelikult oli nende ülesminek päris raske, sest ilm oli eelnevatel päevadel päris külm ja päris vastik. Aga preaegu on ilus ja prognoos lähipäeviks hea. Just tegime ära sisseostud, korjasime küla poodidest kokku vajamineva proviandi ja nüüd istume jõe ääres kohalikus kõrtsis, vaatame mäge, mis on end pilve sisse peitnud ja arutame edasisi tegevusplaane. Homme hommikul hakkame üles liikuma, see on selge. Kõik on reipad ja heatujulised ja tundub, et Poola grupi seiklused ei ole kellegi moraalile halvavalt mõjunud.
 
18.9.10
Hommikul kell 11 hakkasime Lela juurest üles liikuma. Pärast 6-tunnist matka jõudsime vahelaagrisse 3000-meetri kõrgusele ja nüüd on juba telgid üles pandud ning esimesed teepotid tulel. Muidugimõista saime vahepeal ka paar tundi vihma krae vahele, aga praeguseks on ilm jälle enam-vähem. Päikest küll pole, pole teist täna hommikust peale olnud, aga väga hull ka pole. Siin 3000-tuhande peal oleme parasjagu kahe pilvekihi vahel, aga tipp on näha ja lumepiirini on veel pisut maad. Homme hommikul liigume siit edasi baaslaagrisse "Meteostantsijasse", siit on minna umbes 800 tõusumeetrit, seda on küll vähem, kui täna, aga kõrgust tuleb juurde ja üle liustiku peab ka minema. Aga ei hullu, kõik on väge täis ja juttude järgi on tegijaid rohkem kui küll. Homme saavad kõikide seljakotid siiski üksjagu raskemad olema, sest hobune tõi kogu köögivarustuse ja proviandi alt külast siia vahelaagrisse kohale, siit edasi tuleb aga kõik eluks ja tipuks vajalik oma seljas üles kanda. Eks näis, millised on meeleolud homme õhtul... 
 
19.9.10
Kell on kohaliku aja järgi kolm päeval ja me jõudsime baaslaagrisse ehk Meteosse ehk Bethlemi Huti. See on vana Stalini aegne suur ilmajaam, mis tänaseks on üsna troostitus seisus, aga siin on toad, kus saab lavatsite peal magada ja isegi mingi kõrtsilaadne kamber kus saab kohalikku õlut, mis hobuste seljas on üles lohistatud. Kõrgust on siin umbes 3700 ja meie tänane matk kestis vaid neli tundi. Tulime üsna nobedalt, ehkki liustiku peal keeras ilma jälle sandiks - hakkas sadama teralist lund, mis näkku ja kraevahele sattudes pole kõige meeldivam. Seevastu hommikul oli ilm lausa imeline - pilvitu ja soe ning kui ka ülehomme on samasugune hommik, siis ei ole tipu tegemine probleem.
Homse päeva oleme siin, teeme pisikese aklimatiseerumise, jalutama pisut ülespoole kiriku juurde ja vedeleme niisama. Kiirustada pole vaja, kopsuturset ei taha kellelegi ja tipuhommikuks peab ka olema korralikult välja puhanud. Aga Leri on täna väga tõsine - eile jäi siin kõrvalaheliku peal kivivaringu alla üks tema sõber, kes oli parasjagu köie peal üles ronimas. Tal ei olnud mingit võimalust...
 
 
20.9.10
Jalutasime Meteost üles kabeli juurde. See on soojak, mis kunagi on helikopteriga siia umbes 3900-meetri kõrgusele toodud ja kabeliks kohandatud. Jumal on siin juba üsna lähedal ja tegelikult võiks ju seda ka tunnetada. Mnjah...
Meie grupi kõik seitse liiget tunnevad end väga hästi. Tunnetuse koha pealt ma ei tea. Aga jah, mingeid probleeme pole kellelgi kõige väiksematki ja see lubab homseks hääd. Aira saadetud ilmateate järgi peakski homme olema ideaalsed tiputingimused, aga mõistagi ei taha ette ära sõnuda, pealegi muutub ilm siin vahepeal helikiirusega. Ka tänane hommik oli lausa imeline, aga lõunaks ajab jälle pilved üles ja ma ei imestaks, kui õhtupoolikul jälle lund sadama hakkab. Aga see ei sega, kui vaid hommik ilus on...
 
21.9.10
No nii, täna, Gruusia aja järgi kl 12.30 tegi meie grupp 100-protsendiliselt ära Kazbeki tipu. Meteost asusime teele kl 4.30 ja seega kulus tippu jõudmiseni täpselt kaheksa tundi. Tagasi Meteosse jõudsime 17.30, tööpäeva kogupikkuseks tähendas see 13 tundi. Kõik on üsna läbi, aga õnnelikud, tipus tehtud lipupildid ilmuvad kunagi hiljem, sest ma kasutan vanakooli mehena filmikaamerat...
 
 
 
22.9.10
Eilse lakoonilise tipujutu lisanduseks mõned sõnad veel: ma pean ütlema, et eelarvamus, mille kohaselt väide "Sikk mäel, ilm täiesti nahkas" on absoluutne tõde, ei vasta tõele. Seekordne Kazbek pööras kujunema hakkavad väärkujutelmad pea peale. Tuleb välja, et Sikk ei ole teps mitte see kurja juur, mis/kes ei lase mäele ega ka mina mitte. Muidu me poleks ju koos nüüd Kazbeki tippu saanud. Ehk siis koos Sikuga on võimalik isegi ilma üle mängida ja üles jõuda. Mis on hea teadmine, eksole. Sest suured mäed on ikkka veel ootel.
Aga meie tipupäev oli fantastiline küll. Ilm oli selline, millest on raske unistada. Pilvitu, tuuletu, soe, pisikese miinusega. Tipust avanes vaade 360 kraadi, Elbruseni välja. Meiega platoolt ühinenud Kanada paariga koos oli meil 10-liikmeline köiskond, mis töötas perfektselt kuni tipuni ja sealt alla tagasi. Kellelgi mingeid probleeme ei olnud ja kojujõudmine oli kiire, hoolimata vahepeal langevatest uitkividest ja vastikust moreeninõlvast, millest laskumine on üks maailma vastikumatest tegemistest igaljuhul.
Ja nüüd oleme me tagasi all Kazbegi külas, ekspeditsioon on läbi, kõht on täis ja osa meist on isegi juba dušši all käinud. Naised peamiselt. Meie siin ootame oma järjekorda, limpsime kohalikku punast koduveini ja arvame, et mägironimine on üks ütlemata hea tegevus.

Kazbeki mäge kutsutakse Gruusia keeli Mkinvartsveriks. Sinna olla kunagi aegu tagasi aheldatud Prometheus. Ikka selle eest, et ta jumalatelt tule pihta pani ja selle surelikele kinkis. Jälgi tollest sündmusest meie sealt 21. septembril ei leidnud. Õieti pole neid ju sealt keegi leidnud, isegi mitte Kazbeki esimene eksipeditsioon 1868. aastal. Tõe huvides tuleb märkida, et ega meid seal üleval ei otsinud ka - oli muudki teha. Näiteks ümbritsevat suursugust ilu nautida, tipule jõudmise rõõmust hüpelda, pildistada, koju helistada. See viimane eriti ei õnnestnud, ainuke, mida mu vanem laps Kaarel hakitud sõnade hulgast eristas, oli "tipppp". Teised, kellele helistada proovisin, ei vastanud erinevatel põhjustesl ja lõpuks kadus ka niigi nigelavõitu levi sootuks. Aga jah - pisut eufooriline oli see tipus olek küll. Samas võiks seda mõista, oli see ju näiteks minu jaoks jooksva aasta sees kolmas tipu-üritus ja esimene õnnestunud. Ka Alari jaoks oli see üle hulga aja esimeseks edukaks tipuks, teistele seda enam, vaid Ardi oli kunagi varem edukalt Kilimanjarot roninud. Aga nüüd siia valik pilte tipupäevast, aitab jutust küll...

 

25.9.10
Tbilisi võttis meid neljapäeval vastu sooja ja mõnusa ilmaga, hea söögiga ja imeliste saunadega. Oleme pestud ja meestel on habemedki aetud. Kohalike genatsvalede tehtud massaaž laseb jalgadel kõndida, kuigi sääremarjad tulitavad vist kõigil. Kahe tunni pärast hakkame kodu poole lendama, alguses Münchenisse ja sealt Tallinna. Lennu jaamas maandub meie lennuk täna kl 22.50. Kallistajad on teretulnud. See ekspeditsioon saab läbi. Patt oleks selle tulemuste suhtes rahulolematust üles näidata...

Vaata ka videot Kazbeki vallutamisest...

www.youtube.com/watch?v=onjYcWgaDSo

  http://www.youtube.com/watch?v=hrPRf6z_YPk&feature=related

 http://www.youtube.com/watch?v=3uFTEJniCF4&feature=related

 

 

 

Sissekanne lisatud: 14.02.2011
587 kommentaari

Kilimanjaro vallutamine

NAIROBI-KILIMANJARO-NGORONGORO-ZANZIBAR

Seiklejate Klubi suur Aafrika- Seiklus

reisi eesmärk…
…eelkõige Aafrika kõrgeima mäe Kilimanjaro vallutamine, mis on ka meie hea klubikaaslase Alar Siku kontinentide kõrgeimate tippude vallutamise vaevarikka projekti lõpuks.

Mägi ise paikneb üksi keset tasandikku, olles päritolult kihtvulkaan. Sellised pinnavormid tekivad vulkaanilõõrist pärit materjali kuhjumisel maapinnale. Nõlvad on tipuni lauged ja seetõttu on mäe otsa suhteliselt kerge ronida. Taoliste vulkaanide puhul on tavaline, et nende koosseisus on ka mõni väiksem vulkaan. Mitut šlakikoonust nägime ka järgneval ekspeditsioonil. Mäe kõrgeim tipp Uhuru asub 5895 m kõrgusel merepinnast.

Esimene päev
Siin me nüüd seisime, 26 seiklejat, keset kuumusest virvendavat Aafrika asfaldiplatsi Nairobi rahvusvahelise lennujaama parklas. Õnneks mitte kaua, sest tellitud buss laekus õigeaegselt ja sõit Tansaaniasse võis alata. Bussiaknast avanev vaade meenutas vägagi Discoveryst nähtud pildikesi, kus kohalik rahvas ajab ülimas rahus suvalisest materjalist kokkuklopsitud hurtsikute vahel oma igapäevaseid asju, lapsed kihutavad paljajalu ja karjakaupa iga valge inimese peale tormi ning liikluses valitseb suhteline kaos. Tahtmatult tekkis teooria, et enne seisvaks politseinikuks saamist tuleb kõigepealt kaks aastat lamava politseinikuna töötada, sest need olid ainsad liikluse reguleerimise vahendid. Politseinikke küll vilksas siin ja seal, aga nende olesklemist ei häirinud selline pisiasi nagu liikluskaos.

Väikesed formaalsused Keenia-Tansaania piiril ja - olimegi sihtkoha poole teel. Kilimanjaroga seotud asjad hakkasid juba piiril silma, sest esimene soetatud õllepudel kandis just seda nime. Kilimanjaro õlu, mis maitselt ei erinegi harjumuspärasest kodumaisest, muutus kiiresti kogu reisi populaarseimaks joogiks.

Õhtuks jõudsime reisivintsutustest väsinuna esimesse sihtpunkti, Moshi nimelisse linnakesse. Laekununa hotelli, jõudsime veel võtta mõõduka õhtusöögi ja heitsime kohe voodisse. Hinges kerge värelus mäkketõusu ees, vajusime sügavasse unne.

Teine päev - MANDARA HUT
Hommikusöök kell 9.30, kõhud kiiresti täis, kotid selga ja - algas sõit mäe suunas. Kilimanjaro rahvuspargi väravas Marangu Gate’is (1980 m) registreeriti kõik matkajad põhjalikult. Meid ootas 25 pakikandjat, neli giidi ja kokk. Kuna kõik olid suhteliselt ühte nägu, tekkis elav arutelu, kuidas ikka peaksime oma ja teiste kandjate vahel vahet teha. Seepärast otsustamegi kasutada digitaalajastu võimalusi ja tegime pakikandjatest pildi, et hiljem oleks hea vaadata, kas on oma või mitte.

Pakikandjad jagatud, võis matk mäele alata. Mis seal salata, väike ärevus oli küll hinges, sest seiklejatest vaid viis omasid mägedekogemust. Matkadel on käidud küll kõvasti, aga seni valdavalt hoopis vettpidi. Samas, mis seal ikka põdeda, pole see ju mingi omapead tegutsemine, vaid ikkagi hästi organiseeritud ja planeeritud. Neli giidi jälgisid pidevalt klientide tervist ja vähimagi probleemi puhul saadeti nad kohe alla. Ka marsruut valiti mitte just kõige keerulisem. Lisaks Marangu marsruudile (Coca-Cola tee) on võimalik tippu tõusta ka Machame ja veel nelja rada mööda, mis juttude põhjal peaksid olema pisut raskemad.

Esialgu jalutasime lauges vihmametsas suhteliselt aeglaselt. Kuna ööbimiskohad - onnid on rajal kindlas kohas, polnud erilist mõtet kiirustada, et mitte liiga ruttu kohale jõuda. Pealegi pidi organism tasapisi aklimatiseeruma. Lõunamenüüks saime teed, saiakese, banaani ja apelsini.

Esimeseks õhtuks jõudsime 2700 m kõrgusel Mandara onnide juurde, kus oli planeeritud ööbimine. Koka valmistatud kört küll erilisi maitseelamusi ei pakkunud, aga kõhtu täitis küll. Laagri välipoena tegutsevast putkast saime õnneks õllevarusid täiendada. Õhtu hitiks kujunes aga meie traditsiooniline Seiklejate Klubi kissell. Lasime kokal pangetäie vett keema ajada ja segasime selle kaasavõetud pulbriga kiiresti kisselliks. Kui lisasime veel ka kangemat kraami, muutus kisselli peagi laagri populaarseimaks joogiks isegi välismaalaste hulgas, kes küll alguses tapeediliimi meenutava joogi peale skeptiliselt nina krimpsutasid. Kuid piisas vaid kahest lonksust, kui silmad Aafrika mustas öös kilama lõid ja - igasugused eelarvamused pühiti kui käega minema.

Kolmas päev - HOROMBO HUT
Hommikusöök, millele järgnes jalutuskäik väikesele Maundi kraatrile Kilimanjaro jalamil. Maastik kaotas järjest lopsakust ja järgmises peatuses olime juba täiesti metsapiirist väljas. Peatuspaik nimega Horombo Huts (3700 m) sai kaheks ööks meie uueks mägikoduks. Umbes nelja km kõrgusel andis hõre õhk juba tunda ja nii mõnelgi seiklejal tekkisid kerge iiveldus ja peavalu. Või vähemalt me ise arvame, et taolised sümptomid on ikka kõrgusest tingitud, mitte viimasest lõkkeõhtust… Õhk oli juba suhteliselt jahe. Siiani olime vaatamata algavale vihmaperioodile täiesti kuivalt läbi saanud. Ööbimiskohad ja söögimaja asusid eraldi ning neis toimetasid kõikide gruppide kokad ja muu teenindav personal. Söök jagati kogu jõugule tavaliselt üheaegselt ja iga grupi teenindamiseks oli oma meeskond. Kui eelmisel ööl magasime terve grupiga ühes suures ruumis, siis nüüd jagati meid eraldi onnidesse.

Neljas päev - HOROMBO HUT
Võtsime puhkepäeva ehk ülivajaliku aja aklimatiseerumiseks. Et igavus päris ei tapaks, tegime väikese tõusu 4200 m peale Sebra kaljuni ja tagasi. Toimus vestlusring, milles peagiid ja abigiidid jutustasid oma raskest elu-olust Tansaanias, eesmärgiga reisi lõpus rohkem dippi saada. Meiegi kurtsime vastu, et näe - oleme nii vaesed, et igaühel on ainult üks naine ja mõnel pole sedagi. Giidi kolme naise kõrval väga mannetu tulemus. Ja kitsi pole meil üldse!

Selline vahepäev oli ka hea varustuse ülevaatamiseks, sest ees ootas raske tõus Uhurule, meie reisi peaeesmärgile.

Viies päev - KIBO HUT
Hommikul kõht täis, kuigi kõigil enam toit hästi sisse ei läinud ja - kaheksa paiku teele. Tõusime Kibo Hutile 4700 m kõrgusel. Ilm läks järjest külmemaks, temperatuur püsis vaevalt plussis. Maaliliste vaadete taustal üritasime väikest piknikku korraldada, aga ega see enam suurem asi välja ei kukkunud. Samas, aklimatiks oli see hea päev. Siin sai ka selgeks, kes veel edasi kangutada viitsib ja kellele see kõrgus viimaseks jäi (neli seiklejat pöördus tagasi). Samas, ega tipp enamusele eesmärgiks polnudki, sest sellise kõrguse kogemus oli tegelikult ainult alla pooltel seiklejatest. Kell 18.00 õhtusöök ja siis vaba aeg ning kell 23.30 hommikueine. Kell 24.00 algas tiputõus.

Kuues päev - GILLMAN'S POINT
Keskööl kiire tee ja võileib, lamp pähe ja - minema. Seiklejad, kellel veel grammike ihurammu, seati viisakalt ritta, üks giididest ette ja teine taha ja kaks giidi veel kusagile keskele. Selline omapärane kolonn Aafrika eksootilises öös, kus taevas siras kuu ja ümberringi virvendasid veidrad varjud. Või oli see õhupuudusest? Tempo igal juhul meenutas kilpkonnade rallit. Vaatamata kõigele jõudsid päris paljud meist ikkagi 5685 m kõrgusele Gillman's Pointi, millega osale retk ka piirdus. Ikkagi üle 5500 m kõrgusel ära käidud! Tipp oli sealt küll ainult paarsada meetrit kõrgemal, kuid sellesse mahub terve kilomeeter rännakut ehk paar tundi kõndimist. See-eest vääris minekut täiesti avanev vaade naabertipule Mawensile, mille tagant päike tõuseb. Mawensit käiakse samuti aeg-ajalt vallutamas, aga see on juba puhas alpinistide rida ja lihtsalt matkamise jaoks liiga tehniline.

Kõrgushaiguse sümptomid on väga personaalsed. Mitmel ilmnes peavalu, oksendamine või üldine nõrkus. Püüdsime giidi soovitusel hoiduda kahtlastest toitudest nagu salatid, sest jumal teab, mida sinna sisse pannakse. Hästi läksid puuviljad, mida sai ise koorida. Kohalik giid aga tõdes, et peavalu on üks kergemaid sümptomeid, mille vastu ikka leiab rohtu. Teised probleemid on hoopis raskemad. Seetõttu ongi parimaks taktikaks rünnata tippu nelja kilomeetri pealt ja ülejärgmiseks õhtuks võimalikult kiiresti alla tagasi tulla. Mida lühemat aega kõrgel viibida, seda parem. Samas, kui oleks tahtmist ja aega asi pika aklimatiga ära teha, oleks vist enamus inimesi võimelised ka tippu jõudma. Viimase lõpu tegemine on lihtsam, kui alustada öösel, sest siis on kiviklibu mäeküljel tahkem kui päeval soojaga. Öine tõus oli siiski raske, kuna iga peatuse ajal tuli kange uni kallale. Giidid ajasid kogu aeg üles, et keegi magama ei jääks - hingamine ja südametegevus nõrgenesid niigi kõrguse tõttu. Unisus kadus imekombel koos päikesetõusuga.

Päikesetõusuks jõudis esimene grupp eesotsas Alar Sikuga Aafrika mandri kõrgeimasse tippu Uhuru (5895 m), millega ühtlasi lõppes Alari seitsme kontinendi kõrgeimate tippude sooritus. Selle eest kinkisime talle Seiklejate Klubi poolt hõbepokaali graveeringuga „Sikk ja seitse sakki!“ Suure sündmuse puhuks kaasas olnud Keenia päritolu vahuveini korgi plaksatus tähistas ühe etapi lõppu selle suure eestlase eluteel. Muide, vahuvein osutus üle ootuste vägagi joodavaks kraamiks. Lõppskoorina suutis 12 seiklejat ikkagi tipu ära teha, mis enamuse kogenematust arvestades oli väga tubli tulemus. Pool tunnikest fotoaparaatide klõpsumist ja - hooga alla tagasi.

Allatulek oli tublisti kiirem, tuli ainult joosta-suusatada mööda kiviklibu. Kibo onnis kerge lõunasöök, mõnel tund või paar und, asjad kokku ja - Horombo Huti laagripaiga poole punuma. Jalad lõi vahel päris kangeks, sest pikk allatulek nõudis samuti üksjagu pingutust. Õhtusöögil oli juba kõigil tuju hea ja mägedehaiguski nagu peoga pühitud.

Horombo on selline laager, kus mäkke minejad ja sealt laskujad kokku saavad. Nii et rahvaste paabel missugune! Allapoole minek läks libedalt, pakikandjad kohati otsekui kihutasid mööda. Kui ülesmäge läksime 4,5 päeva, siis alla jõudsime tunduvalt nobedamalt - 1,5 päevaga. Ilmaga meil vedas samuti, sest olime kõvaks vihmaks valmistunud, aga tegelikult ei tulnud õieti tilkagi.

Seitsmes päev
Järjekordne imeline hommik, kerge eine ja - pargiväravasse tagasi. Marangu väravas suruti kõigile vastav sertifikaat pihku, kus kirjas ka käidud kõrgus, ja - padavai hotelli.

Suur oli grupi üllatus hotelli silmates. Nimelt jõudsid kaks seiklejat, kellel kõrgusest villand sai, juba eelmisel päeval tagasi. Loomulikult tekkis hotellibaaris kuldaväärt mõtteid ja tüübid olid linnakeses õmblusateljee välja peilinud. Selle tulemusena tehti kaasas olnud pisikesest riigilipust täismõõtmetes originaal, mis seiklejate saabudes juba seinal täies ilus lehvis. Idüllile lisasid koomikat kolm kolla-valges mundris istuvat musta meest lipu all istumas. Kogu õmblustöö koos materjaliga maksis tervelt 60 krooni, nii et tegu oli tõenäoliselt läbi aegade odavaima Eesti lipuga.

Kaheksas päev – safari MANYARA/NGORONGORO.
Varajane hommikusöök söödud, kimpsud-kompsud kokku ja - teele Manyara rahvuspargi poole. Eesmärgiks seiklejate silmaringi avardamine ja Aafrika elu-oluga tutvumine. Marsruudi planeerimisel tegime korraldusfirmale eelnevalt selgeks, et tahame kindlasti näha tõelist Aafrikat, mitte turistide jaoks ülesvuntsitud näidisküla. Tundub, et selle sooviga ka arvestati, sest esimene masaide küla, kuhu saabusime, ei paistnud tavalise turistilõksuna. Küla elas tavapärast elu. Valge turisti saabumine erutas eelkõige lapsi, aga see on ka arusaadav. Täiskasvanud seevastu ei rutanud puunikerdusi ja helmeid müüma, vaid lasid meid suhteliselt vabalt ringi liikuda. Seda muidugi kohaliku külavanema loal/korraldusel, kelle meel muutus eriti heaks, kui talle väikese kingituse üle andsime. Selline kuuekümnendates, muhe vana, oma kaheksa naise ja suure lastekarjaga.

Masaide naisevõtuloogika on väga lihtne – mees peab suutma igale uuele naisele maja ehitada. Maja seinad ehitatakse sõnnikust ja katus kaetakse kitsenahkadega, nii igaks juhuks, sest vihm uhaks majad muidu kohe laiali. Järelikult peab mehel olema piisavalt kitsi ehitusmaterjali saamiseks. Kui juba kitsi on nii palju, siis teoreetiliselt on perel ka toit laual. Ega kellelgi suurt muud vara ei ole, sest elu keerleb ainult toidu ja vee ümber.

Ainukese uuendusena on masaide onnidesse ilmunud pisikesed raadiovastuvõtjad. Nimelt on suguharupealiku ühel pojal õnnestunud mingi abiprogrammi raames Ameerikas ülikool lõpetada ja juurte juurde naastes rajas mees masaikeelse raadiojaama. Rahvusliku eneseteadvuse poputamiseks üsnagi kaval samm. On ju masaid selline rahvas, kes elab kahe erineva riigi - Keenia ja Tansaania territooriumil. Samas omavad nad mõlemal pool puutumatute oreooli ja ega nad riigipiirist ka midagi ei pea. Nad on elanud selles paigas juba tuhandeid aastaid ja mingi kunstlik jagamine neid lihtsalt ei huvita. Üsna omapärane on pilt, kui kohalik piirivalvur valget inimest täiega peedistab, aga pisut eemal jalutab masai oma kitsekarjaga vilistades mööda.

Teel ostis giid igasse bussi suured banaanikobarad. Nende hulgas oli ka punaseid banaane, mis olid üllatavalt maitsvad ja mahlased võrreldes kollase banaaniga, mida oleme harjunud sööma. Ka põikasime sisse kohustuslikku suveniiripoodi, millest reisi alguses keegi muidugi midagi ei ostnud, kuid saime siiski hea pildi, mida siinne valik endast kujutab.

Üheksas päev - NGORONGORO/ARUSHA
Kõigepealt oli sõidusihiks Ngorongoro kraater, mida tema üllatavalt rikkaliku loomariigi pärast peetakse maailmaimeks. Algselt oli tegemist kõrge vulkaanilise mäega, mis ennast seest tühjaks köhis ja seejärel kokku vajus. Kraatriservalt avanes väga kaunis vaade mäeahelikuga ümbritsetud, üle kolmesaja ruutkilomeetri suurusele tasandikule.

Nüüd liikus mööda kraatrit paarkümmend autot, mille juhid pidasid omavahel raadioteel pidevat ühendust, eesmärgiga turistidele ikka võimalikult palju elukaid autoaknast kätte näidata. Nii oligi suhteliselt koomiline pilt, kui ühe puu otsas magava gepardi juurde korraga kümmekond autot kihutas.

Loomi oli tõepoolest palju: tohutud pühvlikarjad, sebrad, gnuud, lõvid, ninasarvikud, jõekestes puristavad jõehobud. Autost väljumine polnud soovitatav, sest - mine sa elukat tea! Ega erilist isu ringi tallamiseks polnudki, sest kuumus oli tappev. Pealegi tatsas üks hiiglaslik metsik elevant meie autodest vaid kümnekonna meetri kauguselt mööda. Võttis kõhedaks küll.

Väikseks lõunapiknikuks oli spetsiaalne koht, kus võis ka autost välja minna ja pisut konte sirutada. Päris ilma elukateta ei saanud aga siingi läbi, sest kohe olid kohal ka linnud, kes vägagi varmad kõike minema tassima, mis vähegi nokaulatusse jääb. Sööme kaasa antud banaanid ja muu kraami autodes ära. Kes aga otsustas süüa vabas õhus, kaotas lindudele nii mõnegi piruka või muu hea suutäie - ja seda otse peo pealt! Pärastlõunal loomaralli jätkus: antiloobid, impalad ja järvede ääres tohutud roosad flamingokarjad. Aafrikahuvilisele on see mõnus kompaktne koht, kus ühe päevaga on võimalik suur hulk kohalikust loomariigist korraga ära näha. Õhtuks jõudsime kuumast päevast puruväsinuna Arushasse.

Kümnes päev - ARUSHA/DAR/ZANZIBAR
Kell 5.00 varajane äratus ja sõit Dar es Salaami sadamalinna. Hea oli pärast päevi kuumuses vaevlemist tunda jahutavat merebriisi. Veel paremaks läks aga siis, kui Zanzibari saarele suunduvale katamaraanile laekusime. Konditsioneeriga esimese klassi saalis istudes muutus elu jälle ilusaks.

Zanzibar, meile tuntud ka Freddy Mercuri sünnisaarena, on päris omapärase ajalooga. Küll on seal piraadid kanda kinnitanud ja tegemist on olnud orjakaubanduse suurima jaotuspunktiga Lääne-Aafrikas. Üldlevinud usundiks on tänapäeval islam, kuid väga tolerantses vormis, sõbralikult koos nii kristluse kui hinduismiga. Saar oli aastasadu sultanite võimu all, kuni inglased selle oma asumaaks kuulutasid. Zanzibar on ajalooürikutes kirjas kohana, kus peeti maailma lühim sõda. 1856. a otsustas sultan Inglismaast lahku lüüa ja saare sõltumatuks kuulutada. Fiasko oli kiire tulema – Inglise sõjalaev pealinna reidil avas kohe tule nii linnale kui sultanipaleele ning tegi need paari kogupauguga maatasa. 45 minutiga oli sõda kaotatud.

Freddy Mercurist seevastu ei teata saarel õieti midagi või ei taheta teada. Ainuke koht, kus maailmakuulsast lauljast pisut teati, oli Mercuri nimeline baar. Ega sealgi polnud rohkemat kui paar plakatit ja pilti seinal. Meie seltskonna tungival nõudmisel õnnestus küll paari Queeni lugu kuulata. Ühesõnaga, mis seal ikka jorutada. Ostsime kõrtsi kesvamärjukesest tühjaks ja suundusime saare teisele, India ookeani poolsele kaldale, kus järgnevate puhkusepäevade jooksul rahustasid seiklejate meeli Paje Beachi idüllilised bangalod.

Üheteistkümnes, kaheteistkümnes ja kolmeteistkümnes päev
Vedelesime niisama India ookeani lainetes, suplesime, sõitsime paatidega, tublimad snorkeldasid, ühesõnaga – puhkasime kogu raha eest. Igavuse peletamiseks töötasime välja täiusliku kaubitsejate peletamise metoodika. Mis teha, tüübid ei lase minutitki rahulikult olla! Metoodika ise seisnes selles, et kui järjekordne tüüp sulle midagi pähe määrima tuleb, ütle kohe, et raha pole. Seepeale üritati kohe oma kaupa millegi väärtuslikuma, näiteks sinu fotoaparaadi vastu vahetada. Nii kui vahetusest jutt, võta taskust paar merekarpi ja hakka neid ise vahetuseks pakkuma. Selle peale kadusid tüübid nagu nõiaväel. Muidugi aitas ka kuivanud palmileherootsude (umbes 1 m pikad) peas või habeme imitatsioonina lõua ees kandmine - see muutis kohalikud kuidagi kõhklevaks.

Lühike ekskursioon Zanzibari pealinna, kivilinna turule. Turg üllatas meeletu kalavalikuga. Esindatud olid vist kõik India ookeanis elutsevad kalad. Leviv hais muidugi lõi kergelt hinge kinni ja seepärast viibisime turul võimalikult vähe aega. Samuti tegi muret pikanäpumeeste rohkus. Tekkis isegi teooria, et kui kasutada iidset moslemitava, et teise vara himustajal raiutakse käsi maha, siis oleksid vist paari põlvkonna vältel kõik inimesed geenimutatsiooni tulemusena kätetud. Turul leidus väga rikkalik valik erinevaid maitseaineid, kohalike jutu järgi umbes 50 ringis. Zanzibari tunti kunagi ka olulise kaneeli ja nelgi eksportijana.

Neljateistkümnes päev – epiloog.

Reisi lõpp. Hommikul Dar es Salaami lennuväljalt lennukisse ja kodusõit marsruudil Dar es Salaam - vahemaandumine Kilimanjaro lennuväljal – Nairobi – London - Tallinn.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Läbi sai järjekordne, traditsiooniliselt hästi organiseeritud, hea seltskonnaga Seiklejate retk. Oma põhieesmärgi, Alar Siku tipuvallutuse, temaga 5895 m kõrgusel vahuveini joomise ja selle ajaloolise sündmuse tunnistajaks olemisega saime samuti suurepäraselt hakkama.

Seiklus sai teoks tänu Seiklejate Klubi ja Union Travel`i seiklejalikele ühispingutustele.

Järgmiste seiklusteni!

Tekst: Alvar Lanson ; seiklejad Toomas Sumeri ja Meelis Soomets

 

Sissekanne lisatud: 12.03.2008
1 kommentaari

Carstensz Pyramidi vallutamine

Porgandina inimsööjate katlas

Alar Sikk, Andras Kaasik ja Ervin Mast esimeste eestlastena Carstensz Pyramidil Indoneesias.

Jutustus: Alar Sikk

Tekst: Alvar Landson

Tallinn - Amsterdam - Kuala-Lumpur – Jakarta. Pärast 14 tundi lendamist maandusime lõpuks õnnelikult Indoneesias, Jaava saare suurima linna Jakarta lennuväljal. Indoneesia pealinna õhk oli talvise ja kõleda Eestiga võrreldes meeldivalt soe ning suur ootusärevus sündmusterikka ekspeditsiooni pärast pitsitas rinnas. Kui oleks tegemist lihtsalt mägedesse minekuga, teaksime vägagi hästi, mis ees ootab. Aga nädalaid džunglis – see oli midagi, mis kogemuste puudumise tõttu hinge kergelt värisema pani.

Suhteliselt räpase äärelinna slummis asuvas hotellis kohtusime ülejäänud grupiliikmete ja giidiga. Rühm koosseis oli niisiis järgmine: kolm eestlast - mina, Ervin ja Andras; kolm sloveeni, kellega hiljem headeks sõpradeks saime; neli poolakat; üks Kanada kodanik; üks ameeriklane; kaks tšehhi, kellest üks osutus meie giidiks. Enamus grupiliikmetest olid kõvad tegijad, kellest suurem osa ka seitsme mäe peal väljas (7 summits ehk kõikide kontinentide kõrgeimad tipud vallutanud alpinistid). Seda oli kohe alguses hea teada, sest grupi liikumise efektiivsus ja ekspeditsiooni edu sõltuvad alati kõige nõrgema liikme võimetest.

Giidiga varustust üle vaadates selgus, et Internetis väljapakutud nimekiri osutus täiesti jamaks. Sestap pidasime targemaks sooja tipuvarustuse ja hulga muud kraami maha jätta, sest giidi seletuste põhjal seal ikka nii külm ei olevat. Lisaks pidi ka vedajatega probleeme olema - neid ei saa palgata piisaval hulgal. Hiljem muidugi selgus, et tal oli täiesti õigus.

Asjad koos, lendasime kohaliku liinilennukiga Paapua Uus-Guineasse. Hotellis pidime kandamit veelkord vähendama, sest meid suguharu juurde sõidutavad kaks väikest misjonärilennukit ei võtnud peale rohkem kui 25 kg kaupa inimese kohta. Jagasime varud kahte ossa: üks, mida ise kannad ehk purunev ja kallim osa ning teine, mida anda palgatud kandjale. Pidime maha jätma hulga asju, millest paljud olid meie arust hädavajalikud. Varustuse hulk vähenes miinimumini. Juba siis hakkas tunduma, et giidil oli kodutöö küll täiesti tegemata.

Kahe imepisikese lennukiga jõudsime Ilagassi külalennuväljale, mis oli lihtsalt üks muruplats keset džunglit. Õnneks läks maandumisel kõik hästi, aga seevastu muud jamad alles algasid. Kohalike jutu järgi ei saavat kasutada marsruuti üle New-Zealandi kuru, mida mööda grupid on alati läinud ja ka meie giid neli korda käinud. Nimelt olid teele jäävad suguharud omavahel tülli pööranud ja alustanud täiemastaapset sõda. Meie jaoks tundusid vaenu põhjused küll pisut koomilised. Tavaliselt sõditakse kas sigade, naiste või territooriumi pärast, aga vahet pole, sest vaenupoolte ligi keegi nina naljalt ei topi. Pealegi on sõja ajal võimatu kandjaid saada, sest kui osa mehi lahkuks, lööksid vaenlased kaitseta jäänud külarahva kohe maha.

Kohalike relvastus koosneb eranditult vibudest ja kõplalaadsetest kivikirvestest, mille kasutamisel on nad äärmiselt osavad. Tundus, et oda ja kilp olid veel leiutamata. Tekkis tunne, et läksime ajas 10 000 aastat tagasi. Reeglina ei olnud kohalikel ka riideid seljas, kui välja arvata paar nahajuppi keha ümber, bambusest toru genitaalide otsas ja vaenlase juustest punutud müts peas. Pisut kanti küll ka rõivaid meie mõistes, aga see oli virrvarr misjonäride humanitaarabist.

Suguharupealikutega juttu vestes selgus, et on olemas veel üks tee vaenupooltest mööda, mida ükski valge inimese jalg varem astunud pole. Kuna valida oli halva ja veel halvema (kohe koju tagasi minek) vahel, valisime selle teise tee. Kahtlaseks tegi kogu ürituse muidugi täielik teadmatus – me ei saanud mingit vastust küsimustele, kui kaua see rada aega võtab, kui pikk on vahemaa jne. Põhjus vägagi proosaline, sest kohalikud kella ei tunne ja pikkusmõõtudest ei ole neil samuti vähimatki aimu. Proovi siis sellises seisus oma varustust planeerida!

Hommikul vara teele minnes õnnestus siiski hilisõhtuks, lausvihmas ja lampide valgel mingisse külla jõuda. Läbitud maastik koosnes tundidepikkustest tõusudest ja väga ohtlikest langustest. Lakkamatu vihm muutis pinnase sõna otseses mõttes savi- ja mudamülkaks. Saabaste tallamuster muutus hetkega täiesti pidamatuks. Taolises keskkonnas on vist tõepoolest kohalike paljasjalgsus parim variant. Kus meie käpuli roomasime, sibasid nemad nagu ahvid, varbad ujulestadena laiali, ja ei teinud lögast väljagi! Õnneks oli kohalik misjon külaserva kokku klopsinud putkalaadse, hõredate seintega kiriku, kus ööbida saime. Ikkagi katus pea kohal! Sinna me ka rampväsinutena magama jäime.

Hommikul pakkus giid võimalust neile, kellele selline retk hullumeelsusena tundub, osa kandjatega tagasi pöörduda. Üks poolakatest seda ka tegi. Ameeriklane kõhkles, aga giid julgustas, et peab vastu küll. See osutus väga valeks otsuseks, sest peagi selgus, et mees ei suuda oma koormat kanda ja tema seljakott jagati teiste vahel ära. Parem, kui oleks kohe tagasi läinud!

Nii teine kui kolmas päev möödusid samuti: 22 tundi ööpäevas paduvihma, läbipääsmatu džungel, muda ja liga. Üllatavalt oli tõuse isegi parem käia, sest siis vesi vähemalt valgus kuhugi ära. Siledamates kohtades oli asi palju hullem. Sügavatest kaljulõhedest üleminekuks oli harva midagi rippsillataolist ehitatud ja tavaliselt koosnes see ainult ühest libedast palgist. Kandjatele see muidugi probleemiks polnud, sest nende paljad varbad põimusid ümber libeda puu väga osavalt. Aga proovi seda mudase saapaga järgi teha! Õhtuti oli lausa suur probleem telgiga, sest nõlvale seda üles ei pane ja porilombis magada on samuti nadi. Tuld teha ei saanud, sest midagi kuiva, mis põleks, polnud võtta. Suurim probleem oli, et riideid kuivatada polnud kusagil. Telgi kuidagi üles saanud, tegime sees priimusel süüa ja üritasime niiskusest hoolimata valmistuda järgmiseks ränkraskeks päevaks.

Neljanda päeva õhtuks jõudsime järjekordsesse külla, mille servas oli õnneks jälle vana kirikulobudik, mis tol hetkel tundus täieliku luksusena. Kandjad teatasid, et siit nemad enam edasi ei lähe ja giid alustas läbirääkimisi uute palkamiseks. Selgus, et edasi ei saa, sest ka seal käib sõjategevus. Hakkas juba tunduma, et nüüd on kogu üritus läbi. Kohalikud teadsid öelda, et päevateekonna kaugusel on vana lennurada, kuhu saaks lennuki järele kutsuda. Lõpuks pakkus üks kohalik teadjamees välja, et on veel üks võimalus. Nimelt olevat päevateekonna kaugusel võimalik tõusta 3500 m kõrgusele platoole ja mööda seda mäele läheneda. Mis seal täpselt ees ootab, ei osanud keegi neist öelda. Kuna Paapua alad on siiani täielikult kaardistamata, jäi üle kohalikke uskuda. Nende keelt mõistis ainult giid, kes tõlkis meile jumal-teab-mida. Mõtte tegi huvitavaks asjaolu, et nii kõrgel enam inimasustust ei ole ja ka sõda ei pea kartma. Seepärast olid uued kandjad üldse nõus sinna tulema.

Mõeldud-tehtud - hommikul kotid selga ja teele! Päev otsa müttasime mööda jõesängi serva, sest nüüd puudus jalgrada hoopiski. Õnnestus minulgi paaril korral räigelt libastudes otse jõkke kukkuda, aga see oli tühiasi võrreldes ameeriklase ribimurdmisega. Mõni kohe oskab! Kuigi ta käis ilma varustuseta. Õhtupoolikul jõudsime platoo serva, millest juurikaid käetugedena kasutades ennast suure vaevaga üles vinnasime. Imekombel õnnestus see ka murtud ribiga ameeriklasel, kes samuti, küll väikese kõrvalise abiga, ikkagi üles sai. Platool püstitasime telgid soolaadsele pinnasele ja veetsime järjekordse öö paduvihmas. Hommikul kutsus giid meie satelliittelefoni abil päästekopteri, mis viis ameeriklase turvaliselt minema.

Edasi hakkas platoo järjest tõusma ja ka ilm läks järjest kuivemaks. Ka taimestik on sellel kõrgusel tunduvalt hõredam. Edasiliikumine seevastu väga kiiresti ei läinud, sest osal hakkas kõrguse tõttu mäehaigus peale tulema. See on asi, millega kunagi ei tohi naljatada, sest esialgne iiveldus, peavalu, kõhulahtisus ja üldine jõuetus võivad väga kiiresti asenduda kopsude tursumisega, millele järgneb arstiabi puudumisel vältimatu surm. Seepärast tegime aklimatiseerumiseks pooliku, kergema koormusega päeva. Teise päeva lõpuks jõudsime kaevanduse serva, millest väga rangete turvameetmete tõttu läbi minna ei saanud. Tegu on Grasberg Mine’i nimelise, maailma suurima vasekaevandusega, millest kõrvalproduktina saadakse ka kulda. 100 km pikkune ja 60 km laiune hiigelkaevandus on saare suurim, 19 000le kaevurile tööd andev monstrum. Hetkeks on tohutust mäeahelikust läbi kaevatud pool. 90% firmast kuulub ameeriklastele, 10% kohalikule võimule. Kuidas sellisesse kohta kogu kaevandustehnika kohale saadi, infrastruktuur loodi jne, jäi meile küll mõistatuseks. Samas, eks see tasus end ära suure tootlikkuse pärast. Hiljem veendusime oma silmaga, et kaevanduse territooriumil vedelesid teetammis peaaegau rusikasuurused kullatükid, millest autod lihtsalt üle vurasid. Kuid meile tekitas kaevandus suure probleemi, sest me ei saanud karmide turvameetmete tõttu sealt läbi. Otsustasime serva mööda ümber minna, aga juba poole päevaga sai selgeks, et see on sügavate kuristike tõttu võimatu. Jälle seisime dilemma ees, kas retk läbi ja tagasi või - üritada siiski kaevanduse juhtkonnalt läbikäiguluba hankida. Meie õnneks leidis giid tuttava turvamehe, kes nõustus turvameetmeid eirates meid maastikuautoga salaja läbi vedama. Eks teatav rahasumma tee ikka inimesi sõbralikumaks! Kandjaid enam kaasa võtta ei saanud ja oli ka näha, et neil läheduses toimuva sõja tõttu koduküla pärast hirm nahavahel.

Järgmisel hommikul pakkisime nüüd juba paarikümnekilosed kotid kokku, vinnasime selga ja asusime baaslaagri poole teele. Neli tundi mööda küllaltki järsku nõlva - ja baaslaager oligi meie ees. Väga kaunis, külmade mägijärvede kaldal asuv koht. Panime telgid üles, asjad kuivama ja arutasime tehnilise osa läbi. Kui öösel ilm hea, siis kahe ajal tippu tegema, kui vilets ja vihmane, siis - päev telkides.

Kell 1.00 ärkasime. Taevas oli täiesti pilvitu, harjumatult tuulevaikne, tähed särasid peakohal. Asusime teele. Esialgu jalgrada, kõrguste vahe püstloodis üks kilomeeter. Peagi aga rada lõppes ja jõudsime 70O seina alla. Kotid koos varustusega seljast ja ronimisrihmad peale, sest ees ootas puhas tehniline ronimine, milles ma eriti kõva käsi ei ole. Õnneks on nõlval rauad sees ja nöör peal. Kasutasin julgestuseks jumaari (haaratsit), vahel ka haaravat sõlme lisajulgestusena. Paari tunni pärast jõudsime 80 m kõrguse püstloodis seinani, kuid ka see ei saanud takistuseks. Nimelt on vulkaaniline, üliabrasiivne kivim selliseks ronimiseks parim – kuhu käe või jala paned, sinna see nagu liimitult ka kleepub. Nelja tunni pärast olime harjal, ainukesel tipuni viival teel. Aga oh õnnetust, ees haigutas 40 m tühja maad, millest üle vaid kolm nöörikest. Tundsin ligi poolekilomeetrisesse kuristikku vaadates, et siit ma küll üle ei lähe. Samas, kui esimene poolakas eemalt vaadates päris nobedalt hakkama sai, hakkas endalgi julgus tagasi tulema. Meist esimesena läks teele Andras, kes küll ligi 15 minutit maa ja taeva vahel kõikus, aga hakkama sai. Teisena Ervin ja siis mina.

Kurust üle ronisime üliettevaatlikult mööda nõelteravat harja poolteist tundi. Iga väiksem vääratus oleks tähendanud kukkumist kilomeetrisesse kuristikku. Pisut oli ka lund. Ja siis, suhteliselt ootamatult, olimegi kohal. Küllaltki kitsal tipul oli pildistamise ja grupipildiga tükk tegemist. Heiskasin kaasas olnud Eesti lipu. Ikkagi esimesed eestlased, kes siia jõudsid! Ligipääsmatu asukoha tõttu on Carstensz Pyramidil (4884 m) tänaseni käinud ainult umbes sada inimest, kellest 87 eesmärgiks seitsme tipu tegemine. Esmavallutajateks olid austraallased alles 1962. aastal. Tegu ikkagi Austraalia-Okeaania kõrgeima tipuga. Seitsme klubi tõsisemad tegijad käivad just siin, sest Austraalia kõrgeim tipp Kosciuko oma 2228 meetriga oleks tõeliselt hale saavutus. Nii meistki oli sloveen Frangile see seitsmest tipust viimane. Palju õnne talle!

Tipp tehtud, kaheksa peale ja kiiresti alla. Köied olid ülestulekuga kontrollitud ja allatulek seepärast lihtne. Õhtuks jõudsime laagrisse tagasi, väsinud, aga õnnelikena. Giidi avatud Ballantine’s viskiga sai võimatuna tundunud saavutus mitmelgi korral niisutatud.

Järgmisel päeval jõudsime tagasi kaevanduseserva ja üritasime läbi hiilida, aga see meil loomulikult ei õnnestunud. Vihane, antud lõigu eest vastutav turvapealik kupatas meid kohe samasse kohta tagasi, kust olime tulnud. Teadsime, et sealt läbi vihmametsa me enam tagasi minna ei saa, sest polnud ühtegi teejuhti ega kandjat, kes oleks teed teadnud. Ümber kaevanduse me samuti ei saanud, sest seda olime juba tulles lootusetult katsetanud. Džunglisse minek oleks võrdunud enesetapuga. Seega jäi aisaks võimaluseks ikkagi kaevandus.

Pärast kolme päeva kasutut veenmist ja nälgimist võtsin abisaamiseks satelliittelefoniga ühendust Eesti Vabariigi Välisministeeriumiga. Poolakad ja sloveenid kontakteerusid oma saatkondadega Indoneesias. Tõenäoliselt Välisministeeriumi ja saatkondade ühise surveavaldamise tulemusena kohalikule Ameerika saatkonnale toodi neljandal päeval meile juba kaevanduse sööklast toitu ja toimetati kolm kehvema tervisega, haavades alpinisti ära. Üheksanda päeva hommikul viidi meid lõpuks kaevandusest läbi ja õhtuks olime tsivilisatsioonis tagasi. Kaevanduslinn Timika sai meie ekspeditsiooni lõpptähiseks.

Mis öelda kokkuvõtteks? Seda mäge ei saa võrrelda millegagi senikogetutest, ka mitte Everestiga. Kõik mäed on omamoodi rasked, kuid sellist džunglis roomamist ja suurt hulka tehnilise ronimist ei olnud mina küll varem teinud ja see tundus kuidagi väga raske. Aga jõudsime eesmärgini ja heiskasime Eesti lipu selles nii hullus kohas. Kõige olulisem, et kõik ikka ellu jäid! Kui keegi tulevikus tõelist ekstreemsust proovida tahab, siis - see koht on enese proovilepanekuks parim. Saad ülikarmi kogemuse, satud ajas 10 000 aastat tagasi ja koged muutumist osaks loodusest.
 

Sissekanne lisatud: 22.02.2008
77 kommentaari
   

Alar Sikk vastab

Küsimus: Kas kevadine Piusal sõit on turvaline?
Loe vastust
Esita küsimus

Päevakorras 

Hetkel uudised puuduvad.

Meie partnerid